Pole midagi paremat ühe väikese kooli loomiseks, kui üks vana mõisahoone oma sajanditaguse olemisega. Eks neid laste- ja hooldekodusid oli ikka loodud vanadesse mõisahoonetesse, mis aga tavaliselt paksu metsa ja laane taga tegutsesid.
Jaamamõis oli aga vajalikuks erandiks – Tartu linn oli juba ammu oma uute hoonetega vanast linnaääres asuvast mõisast mööda kasvanud ja nüüd ta päris linna sisse jätnud.
Ja see oligi just meie, tookordse Tartu Invaorganisatsiooni Puuetega Laste Sektsiooni lastevanemate ja vabatahtlike kaasalööjate idee läbiviimiseks ideaalne. Aasta oli 1992-93, erivajadustega lapsed, nende õed-vennad, vanemad ja vanavanemad juba esimesi aastaid “pühapäevaringis” koos tegutsenud, paludes erinevatelt koolidelt luba nende ruume kasutada.
Kooskäimine ja –olemine andis üksteisele üha rohkem ja rohkem tuge, julgust ja lootust. Julgust mõelda, et ka nendele lastele, kes siiamaani õpetamatuteks nimetati, ja keda lastekodudesse ära anda soovitati, on võimelised midagi õppima. Julgust oma lastega tulla tänavatele, tavalisse linnapilti, kartmata järelevaatamist, mõnitavaid hüüdeid ja häbistamist. Julgust loota, et kunagi saavad ka nende lapsed päris oma koolimaja, päris omad õpetajad, kes neisse ja nende arenemisesse usuvad.
Kui olime juba mõnda aega tegutsemiseks oma ruume otsinud ja ka mitmeid pakutud toakesi, ruumikesi ja lagunevaid tagahoove tagasi lükanud, teadis üks lastevanematest rääkida, et ühes vanas mõisahoones, päris “sõjaväelinnaku” ääres on sõjaväe lasteaed tegutsemas. Ehk jääb see tühjaks, kui punaarmee sõjaväelased Eestist lahkuvad?
Mäletan seda esimest kohtumist vana ja uhke mõisahoonega, mille kunagist suursugusust aga ainult suure fantaasiavõimega inimene näha suutis, sest sellise pildi taga lagunenud seinte, mahakukkunud krohvi, kiivas ja katkiste akende ja isegi ustest läbiminevate keskküttetorudega oli raske mineviku ja tuleviku hiilgust näha. Ja ka kõrge ohvitseri jutul käinud ja selge vastuse saanud, et punaarmee ei lahku iial Eestist, ärgu me lootkugi, ei jätnud palju lootust otsijatele.
Aga läks teisiti. Läks nii nagu minema pidi – ühendatud tugev jõud millegi suurema nimel, kui ainult enda heaolu, pani mäed liikuma. Raha leiti, ehitajad hakkasid ehitama, uutmoodi mõtlevad entusiastlikud õpetajad olid valmis pedagoogilisteks väljakutseteks ja toetajaid tuli aina juurde.